Täpilisele köögirätikule hakkasin äärepitsi heegeldama juba enne südasuve. Võtsin rätiku ja niidid, valisin mustreid. Katsetasin ühte, proovisin teist, kaalusin kolmandat, tegin natuke neljandat… mitte ükski neist mustritest ei sobinud rätikule ega meeldinud mulle. Panin töö käest. Mõne aja möödudes katsetasin uuesti – ikka ei midagi. Täielik tühjus.
Aga nagu eelmisel korral juba tõdesin – iga asi omal ajal! Ühel päeval (sügisõunte valmimise aegu) sattus mulle kätte juba ammu ostetud ilus õuntega froteerätik. Just!!! Täpiline köögirätik saab õunapitsi!!! 
Rätikud (nii pikalt pitsi oodanud täpiline kui sütitava mustriga õunarätik) ette, nõel ja niidid kätte ning puhta omaloominguna valmis minu äärepitsi esimene õun.
Ma olin niii rahul. 
Edasi läks kõik nagu lepase reega. Heegeldasin 8 poolikut ja 4 rohelist õuna ning mind ei hirmutanud isegi peitmist vajavad niidiotsad, mida igal poolikul õunal oli 8 ja rohelisel õunal 6. Lihtne arvutus näitab, et 4 x 6 = 24 ja 8 x 8 = 64 ja 24 + 64 = 88. Seega 88 niidiotsa peitsin (entusiastlikult ja kibekiirelt) pitsisse. Valgetele õuntele tikkisin veel seemnekesed ja õmblesin õunapitsi rätiku külge. Et valitseks tasakaal, sai rätiku teine äär pisikese sakipitsi. Nüüd on kõik nii, nagu olema peab!
Heegeliidid: nii hele- kui tumeroheline niit on 100% puuvillane “puppets”,
valge aga 100% merseriseeritud puuvillaniit “Novita”
Heegelnõel: väikese numbriga väärikas vanaaegne
Kui nüüd natuke tehtut meenutasin ja ühte oma äärepitsipostitust lugesin, siis ongi nii, et
kevadel lilli ja südameid,
suvel kirsse ja maasikaid
ning natukene karikakraid,
nüüd sügisel, tõepoolest õunu (tulevikus ehk ka puravikke 
)
ja talvel kuusepuid, päkapikke ja piparkooke
olen heegeldanud pitsidesse…
Lisa kommentaar