mõtlen mõnikord justkui õigustuseks või vabanduseks, kui olen pisut kukrut kergitanud ja (võibolla hetkeemotsiooni ajel) teinud planeerimata, ent mulle väga meelepärase ostu.
Olgu see siis ilusa kõlaga kell maakodu uksele,
vanu aida või keldri võtmeid meenutav võtmekimp,
kohvi- ja koorekannu ning suhkrutoosiga serviis kuuele,
mõni vana väärt raamat või väike (hoiukarbina kasutatav) pressraud…
vana pressraud…
ja uus triikraud (kuldaväärt kingitus vennalt)
ning uus, ise õmmeldud kate triiklauale. 
Ma olen ju naine ja mulle meeldivad kaunid kunstid ja esemed, mulle meeldib heegeldada, õmmelda ja triikida… 
Lisa kommentaar