1. lugu
Millised on unistustes uitaja jalajäljed? On need õrnad, salapärased, aimatavad või hoopis nähtavad, selged ja sügavad…
Juba möödunud suvel heegeldasin värvilisi mandalaid, põimisin need eheteks ning säädisin jalgadele. Jätsin jälje siiagi.
Nüüd lähen edasi.
Ikka heegeldades, kaunistades ja kaunistustes kõndides, sõbraga sammudes ja rannaliival astudes ning jälgi jättes.
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Karl Ristikivi “Sisaliku tee”
Hetk. Kohtumisest ja märkamisest.
PÄIKEST!
Vasta Karuseeneke-le Tühista vastus