Alustame pitsivahust. Muidugi võiks seda pitsivahtu tunduvalt rohkem olla, no nii kleidi jagu näiteks. Ikka seepärast, et ilusam ja uhkem tunne oleks. Aga nagu Tootsi sõnad O. Lutsu Kevades õpetaja Laurile olid, et kui ma kahte rehkendust teha ei jõua, ma teen ühe, nõnda mõtlen ja luban mina heegeldamise koha pealt iseendale – kui ma praegu veel unistuste pitskleidi tegemisega ei alusta, teen vähemalt köögirätikule äärepitsi. 
Tegingi. Sellise südameid täis äärepitsi. Ja et huvitavam ja isegi veidi vallatum oleks, tegin valge-oranžiliste südamete sekka ühe punase südame (pealegi võimaldas ja suisa soosis seda rätiku värvimäng).
Ühte äärde siis südamed, teise lihtsalt väike värviline pitsirida.
Teine, pisem rätik, sai samuti ühe soojaga mõlemast äärest ära pitsitatud.
Need rätikud tegin kindla eesmärgiga ning mõeldud on nad leiva või sepiku peale, kui hõrgud küpsetised ahjust tulevad, laual seisavad või kingituseks lähevad.
Sepik, minu uus saavutus kokakunstis (tehtud mitmevilja jahusegust, pildil lausa ahjusoe) on tõeliselt maitsev ja meeldib nii perele kui sõpradele. 
Nii – pitsivahust rääkisin, jahu mainisin, jäänud on veel suhkur. Suhkrust südamed nimelt. Selle idee leidsin Ly Disainist ja enne sõbrapäeva sobis see ka koheseks katsetamiseks. Muutsin Ly soovitusi vaid toiduvärvi osas (kuna mul seda kodus lihtsalt polnud) ning asendasin värvi isetehtud arooniasiirupiga. Südamed said roosad ja magusad.
HEAD JA ILUSAT (NII MAITSEID KUI TUNDEID) IGASSE PÄEVA!
Lisa kommentaar