Või lendame meie ajas?
Alles see oli, kui õues paukus pakane, õhk silleradas karges külmas ning maad kattis valge, kõrge ja kohev lumevaip (see oli möödunud kuul). Mina tegin siis tule pliidi alla, istusin unistades oma kodu mõnusas köögis ning nautisin kohvi vahukoore ja meega. Pisilinnu pesast leitud helkivate kiilide idee oli Leekpea õpetuse järgi juba teoks tehtud, liblikad lisaks leiutatud ning nüüd säädisin õrnad, pimeduse valgusvihus helendavad ehted oma palitule ja käekotile ilusaks ja tarviliseks kaunistuseks. 
Kui esimesed kiilid tulid ühevärviliste pärlitega,
siis edasi läks juba lennukamalt erinevaid pärlikesi ritta sättides, kitsamaid ja laiemaid helkurribasid lõigates ning siis tulidki väikese omaloominguna ka mõned liblikad, kes kõik mulle omal moel meeldivad.
Vahepeal tegi ilmataat kannapöörde ning külm asendus soojaga, lumest sai vihm ning läkiläki ja lumesaapad võis välja minnes asendada vihmavarju ja kummisäärikutega. Nüüd on meil siin, Emajõe Ateenas, küll jälle kaunilt talvine, kuid sõbrapäeval sadanud lumi ning paaril järgmisel päeval paistnud päike lubasid teha lumememme ning õhus on natu-natukene kevade hõngu. Ilus on aga igal ajal ja sedasi arvab ka meie Marssal.
Ja alles see oli, kui meie naabrite perre sündis pisike Kaisa, kellele tervituskingituseks roosaroosilise tekikese, pitsilise põlle ja peaehte heegeldasin ning just nende heegeldistega avasin siin, Isetegijas, oma blogipäeviku. Nüüd on Kaisa kaheksane ja käib juba koolis ning minu käsitöine ajaraamat sai samuti kaheksaseks… aeg lendab ja seda aja lendu või ajas lendu on ju ääretult tore kogeda! Sulaselge rõõm ja rikkus!
Selle heietusega vaatasin korraks tagasi ja lähen uue hooga edasi, üheksandasse blogiaastasse. Aitäh teile külaskäikude ja südantsoojendavate sõnade eest, mille ilusa jäljena siia kirjutanud olete! Kniks, kummardus ja kallistused teile kõigile! PÄIKEST SÜDAMESSE!
Lisa kommentaar